Pehmerobootikud teevad loodusest inspireeritud teadust

„Mul olid klassikalises robootikas olemas teadmised, mida läheb ka pehmerobootikas vaja,“ ütleb arvutitehnika ja robootika magistrant Mona Küüts vastuseks küsimusele, kuidas ta sattus pehmerobootika kaasprofessori Indrek Mustaga koos kunstlikku emakakaela välja töötama.

Pehmerobootikast kõneldakse üha enam. Kui klassikaline robootika püüab robotite parema muganemise keskkonnaga saavutada tehisintellekti abil, siis pehmerobootika lahendab sama probleemi kehalise tarkuse toel, võttes eeskujuks looduslikke organisme.

Kümmekond ja enam aastat tagasi püüti pehmerobootikas elusloodust sõna otseses mõttes matkida: Harvardi Ülikoolis loodi näiteks meritähte jäljendav robot, Massachusettsi Tehnikaülikooli, Harvardi ja Souli ülikooli koostöös valmistati vihmaussist inspiratsiooni saanud robot. Eestis on üks tuntumaid pehmerobootikaprojekte Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika keskuses loodud robotkala.

Pehmerobootika üks suuri eeliseid on parem muganemine inimkehaga ja selle kõige paljutõotavamad kasutusvaldkonnad on meditsiin ja tervishoid.

„Pehmerobootikas on praegu huvitavad ajad,“ märgib kaasprofessor Indrek Must. „Seni on seda arendatud peamiselt entusiasmist ja oluline suund on olnud biomimikri ehk bioloogiliste organismide jäljendamine. Ent sellest on hakatud välja kasvama ja esitama õigeid teaduslikke küsimusi. Bioloogiast saadakse pigem inspiratsiooni ja pehmerobootikasse püütakse üle kanda biomehaanika põhimõtteid.“