TÜ teadlased aitasid avastada mullas käiva globaalse sõja

Mullas käib sõda, näitab esimene üleilmne mullagenoomika uuring. Seente ja bakterite vahelisest madistamisest ning selle tundma õppimisest võib tulu tõusta nii põllumeestele kui ka ravimitööstusele, kirjutab ERR Novaator.

Mullas elavad mikroskoopilised seened on taimede kasvamiseks hädavajalikud, ent neil tuleb ellujäämise nimel pidevalt bakteritega võidelda. Selle mullas käiva sõja avastas Euroopa Molekulaarbioloogia Labori ja Tartu Ülikooli juhitud rahvusvaheline töörühm. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Nature.

Uuringu põhiautorid on Mohamad Bahram Tartu Ülikoolist ja Falk Hildebrand Euroopa Molekulaarbioloogia Laborist (EMBL). Need teadlased on esimesed, kes on uurinud mullas leiduvaid baktereid ja seeni üle maailma.

Uuring näitas, et miljonitest mullast leitud geenidest olid ainult pool protsenti sellised, mis on meile tuttavad ka soolestikust või ookeani mikrobioomidest. “Tundmatute geenide kogus on rabav,” ütleb EMBL-i rühmajuht ja artikli kaasautor Peer Bork, “kuid need, mida me tõlgendada oskame, viitavad selgelt bakterite ja seente vahelisele globaalsele sõjale mullastikus.“

Uute teadmiste abil saab ennustada kliimamuutuse mõju mullale ja kasutada paremini mulla looduslikke komponente põllumajanduses. See on tähtis, sest kliimamuutused ja tehisväetiste suuremahuline kasutamine on mulla mikrobioomi suurel määral vaesestanud. Mulla mikrobioom on mullas olevate mikroorganismide, nagu bakterite, mikroseente, ainuraksete ja teiste mikroskoobita nähtamatu organismide ökosüsteem. Selle süsteemi elurikkuse vähenemine on muutnud põllukultuuride kasvatamine järjest raskemaks.

Parem arusaamine mullas olevate seente ja bakterite vastastikmõjust võib aidata mullaväetiste kasutamist põllumajanduses vähendada. Tänu sellele jäävad kasulikud mikroorganismid oma looduslikus keskkonnas tõenäolisemalt ellu.

Ühtlasi selgus uuringust, et toitainete pärast pidevas olelusvõitluses olevad seened ja bakterid toodavad paremate elutingimuste nimel mitmesuguseid antibiootikume, näiteks penitsilliini.  Selle suudavad üle elada üksnes piisavalt tõhusate, antibiootikumide suhtes resistentsete geenidega bakterid.

Seda teadmist saab kasutada selleks, et ennustada, missuguste geenide levik toob kaasa resistentsuse antibiootikumidele erinevates ökosüsteemides ja mil viisil võib resistentsus jõuda inimese patogeenideni ehk haigustekitajateni. Nii võib ennustada ja leida ka piirkondi, kus on looduslikke antibiootikumitootjaid rohkem kui mujal. Meditsiinitööstusel võib sellest palju kasu olla, sest bakterite vastupanuvõime kiire arenemine on muutnud tõhusate antibiootikumide leidmise ühe raskemaks.

Selliste tulemusteni jõudsid teadlased, kui olid käed mullaseks teinud ja analüüsinud 58 000 mullaproovi, mis oli kogutud viie aasta jooksul 1450-st hoolikalt valitud kohast üle maailma. Igast kohast võeti 40 proovi. Kõik proovivõtukohad pidid olema inimtegevusest, sh põllumajandusest, puutumata. 1450 proovivõtukohast valiti omakorda põhjalikumaks analüüsimiseks 189, mis esindavad maailma mandrite kõige tähtsamaid bioome troopilisest metsast kuni tundrani.

Loe edasi ERR Novaatorist.