Passiivmaja projekteerimise nõustamine

Labor teostab eskiisprojekti alusel hoone energiaarvutused ja kirjeldab detailselt vajalikud muudatused ning eeldused, mille järgimine tagab võimaluse ehitada passiivmajastandardiga hoone - akende kvaliteet, paigutus ja suurus, seinte konstruktsioon ja tüüpsõlmed tagamaks külmasildade puudumine, hoone õhupidavus jne.

Labor pakub ka kontrollmõõtmisi ehituse käigus, kontrollimaks hoone õhupidavuse näitajaid (rõhutest) ja külmasildu majakarbis (infrapuna termograafia).

Mis on passiivmaja?

Passiivmaja on üks neid kontseptsioone, mida on arendatud lähtudes teaduslikust huvist, kui kaugele saab maja energiakulude vähendamisega minna. Erinevalt muudest lahendustest (null-kütteenergia ja null-energia majad) on passiivmaja osutunud elujõuliseks põhjusel, et küttevajadust ei viida mitte just võimaliku miinimumini, vaid teatud mõistliku piirini, milleks passiivmaja puhul on võimalus aktiivsest küttesüsteemist loobuda.

Allikas: http://www.passivhausprojekte.de

Tavaliselt kütab maja keskküttesüsteem koos torude, radiaatorite ja õli- või gaasikatlaga. Sellise süsteemi soojusvõimsus on ca 100 W/m2. See tähendab näiteks, et maja soojana hoidmiseks peaks toa iga ruutmeetri kohal peaks põlema üks sajavatine pirn.

Passiivmaja puhul on idee, et soojakadusid vähendatakse niipalju, et maja saaks ära kütta ainult sissejuhitavat õhku soojendades. Arvutuslikult on see võimalik, kui soojuskoormus ei ületa 10 W/m2. See arv saadakse järgmiselt:

    * värske õhu vajadus on tavaliselt 1 m3 õhku ruutmeetri elamispinna kohta tunnis;
    * õhku ei soojendata kõrgema temperatuurini kui 50°C ;
    * maksimaalne soojuskoormus võrdub seega:

Hea ruumikliima tagamise eesmärgil on passiivmajas kontrollitud õhuvahetus möödapääsmatu. Kui lähtuda standardsest õhuvajadusest 30 m3 inimese kohta tunnis ja eeldusest, et inimese kohta tuleb majas 30 m2, on värske õhu vajadus minimaalselt 1 m3/(m2 h). Sissejuhitavat õhku ei soojendata kõrgema temperatuurini kui 50 °C põhjusel, et sellest ülespoole hakkab see halvasti mõjuma sisekliimale. Korrutus õhu soojamahutavusega 0,33 Wh/(m3K) annab tulemuseks, et soojuskoormus tohib olla maksimaalselt 10 W/m2. Selle näitajaga saab maja mugavalt ära kütta, andes vajaliku väga väikese koguse lisasooja ainult sissejuhitavasse õhku. See kehtib muuhulgas kõikide eluruumide kohta sõltumata kliimast. Välised olud hakkavad mõjutama alles seda, kui raske on soojakadusid piirides hoida, mis võimaldab koos niivõrd väikese lisasooja ja vabasoojusega bilanssi kokku saada.

Eelnevaga uuesti võrdlust tuues: tavalise toa ärakütmiseks on vaja nüüd ainult 3 sajavatist pirni. Sama tulemuse annavad näiteks ka jõulukuusel põlevad 10 küünalt (1 küünal on 30W).

Soojusvajadus on viidud nii madalale, et eraldi „aktiivsest“ küttesüsteemist (katlast, korstnast, soojatorudest) saab loobuda. Vajaliku koguse lisasooja saab majja viia koos värske õhuga, mida sinna juhitakse nii või teisiti.

Passiivmajaks nimetatakse seega sellist hoonet, kus maja kütmiseks piisab ainult sissejuhitava õhu soojendamisest ning kus aktiivsest küttesüsteemist (ja ka kliimaseadmest) saab seetõttu loobuda.

Passiivmajades elavad pered kulutavad täna reaalselt küttele 10 korda vähem, kui teiste uute majade omanikud. See on võimalik, kuna maja on:

1) väga hästi soojustatud,

2) see on ehitatud lisaks õhutihedana,

3) ilma külmasildadeta;

4) selle akende paigutus ja kvaliteet võimaldab päikeseenergia passiivset ärakasutamist;

5) soe, mida muidu ventileerimisega majast välja juhitakse võetakse soojavahetiga tagasi sissetulevasse õhku.

Nende 5 põhimõtte järgimine võib anda passiivmajastandardiga hoone väga erineva arhitektuuri ja materjalikasutuse puhul. Passiivmaja võib olla nii kivi- kui puitkarkasshoone, selle soojustus võib olla tehtud enamiku tuntud materjalidega. Optimeerimiseks on teadlikult jäetud piisavalt mänguruumi.

Kuidas see praktikas töötab?

Esimene passiivmaja ehitati Saksamaal Darmstadtis 1991. a.  (arhitektid Bott, Ridder ja Westermeyer). Idee ja kontseptsiooni autor on Wolfgang Feist[1]. Maja on nelja pere elamu. Praeguseks on selles elatud 15 aastat. Keskmine küttekulu on olnud alla 1 liitri kütteõli ruutmeetri kohta, mis on isegi madalam kui algselt projekteeritud (1 l võrdub ca 10 kWh).

Joonis 1. Tüüpiline  passivmaja-pereelamu

Näiteid edasistest tegevustest: 1996 käivitati töörühm „Hinnasoodsad passiivmajad“, mille käigus rajati 600 nn teise põlvkonna passiivmaja. Nende hulgas nt 22 ridaelamut Wiesbadenis, firma Wagner&Co büroohoone, terviklikult planeeritud asumid Viernheimis ja Stuttgartis.

Tänaseks on Euroopas üle 5000 passiivmaja. Neist suur osa Saksamaal ja Austrias, näited aga ka Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, Belgias ja mujal. 2004. aastal lõppenud EL projekti CEPHEUS raames ehitati ja monitooriti üle Euroopa nt 200 passiivmaja.

Senised kogemused näitavad, et maja kasutajad on selle toimimisega täielikult rahul. Passiivmajad on lisaks energiatõhusele ka mugavad. Hea soojustus annab selle, et majad ei kuumene suvel nii kiiresti üle; talvel on need ühtlaselt soojad, temperatuuri kõikumised on väga väikesed, ruumi ei tekki külmatsoone ja suurtele klaaspindadele tüüpilist konvektsiooni ehk külma õhu liikumist põrandal.

Passiivmaja standard on kujunenud Euroopas säästliku ehitamise sünonüümiks.

Joonis 2. Tasakaal soojakadude ja plusspoole vahel (vertikaalteljel soojavoog kWh/m² a). Vasakul tüüpiline madala energiatarbega maja ja paremal passiivmaja. Passiivmajas on soojakaod nii madalale viidud, et akendest tulev päikeseenergia, sisemised soojaallikad ja õhu kaudu antav järelküte suudavad kadusid tasakaalustada.

Kui palju energiat hoonetes kulub?

Kuni 1980 ehitatud hoonetes kulub ruumiõhu kütmiseks tüüpiliselt 220 kWh/(m² a). 1995. a. Saksamaal vastu võetud määrus kohustab seda alandama ligi poole võrra. Sellele kulutatakse juurde 28 kWh/(m² a) sooja vee saamiseks ja 32 kWh/(m² a) kogu majapidamise elektri vajaduseks (ilma küttele ja soojale veele tehtud kulutusteta).

>> Küsi individuaalset pakkumist